18.02.13 13-1: Teilma turbatiigil

18.02.13 käisid tsoonis nr. 13 georetkel gr8 & nanjo.

Raport

(Panoraamfoto suurema versiooni nägemiseks vajuta pildile.)

18.02.13, tsoon nr. 13.

18.02.13, tsoon nr. 13.

18.02.13, tsoon nr. 13.

18.02.13, tsoon nr. 13.

Nanjo: Kirjutasin selle teksti pärast seitsmetunnist retke, sest vahetut emotsiooni enam tagasi ei too. Kuna retk oli pikk, tuli selline ka raport. Panin kirja kõik enda jaoks olulise. Parema loetavuse huvides lisasin seekord pildid tekstide vahele.

Niisiis! Kuna eile oli tähtis päev, kuid retkele ei jõudnud, ning kuna tänane punkt asus Tartule väga lähedal, otsustasime gr8‘ga minna retkele täna. Punkt minu Tartu kodust linnulennult ~12.2 km. Kui autoga sõbrad on tööl, siis tuleb sõita bussiga võimalikult lähedale ning seejärel seigelda jala nullpunkti. Olime just Kaos‘ega arutanud, et Eestis ei olegi tegelikult väga palju võimalusi rasketeks geopunktideks (okei, kui merepunktid välja arvata), aga mõistsin, et retke raskuse saab määrata ju suuresti ise. Retk on põnev alati ja kindlasti sealhulgas autoga, kuid lisapõnevuse vilju saab maitsta autota. Kevade poole üritan kindlasti mõnda punkti rattaga jõuda. Kuid tagasi retke juurde: telefoni aku oli minul pooltäis ning gr8’l täistühi, aga enam ei olnud meil pääsu. Kõhud täis ja minek.

Retk algas Tartus kell 13.54, bussijaamas võtsime puhvetist kaks kohvi ning ühe shokolaadi ja ostsime kaks üheeurost (see oli kuidagi armas) piletit. Buss väljus 14.30, Ilmatsallu saabusime 14.57. Bussipeatuses näitas telefon geopunkti kauguseks linnulennult ~4 km. Hakkasime astuma.

Piletid.

Piletid.

Ilmatsalu vaatevinklist.

Ilmatsalu vaatevinklist.

Jalutasime mööda suurt teed 2.2 km, ümberringi oli nii mõnusalt vaikne, ainult üht inimest nägime. Tee äärde jäi põhurullidest püramiid.

Gr8.

Jõudsime rabasse ja jätkasime retke mööda rabavaheteid 2.3 km jooksul, tee peale jäid Jahtklubi ning selle tornid, samuti märgid metsatöödest.

Gr8.

Gr8.

Gr8.

Gr8.

Nanjo.

Nanjo.

Täheke.

Täheke.

Seejärel algas pisut raskem 350 m pikkune tee üle rabakraavide ja läbi rabavõsa. Võsaoksad olid riukalikud, ainult pisikesed loomad olid seal käinud. Järgmiseks leidis aset lühike 200 m jalutuskäik mööda Teilma turbatiigi äärt. Olime kõndinud pisut üle 5 km ning jõudnud pildil valge ringiga tähistatud kohta, kuid geopunktini keset tiiki oli veel tarvis minna umbes 80 meetrit.

5050/5080 meetrist mindud.

80/5130 meetrist veel astuda.

Esimene pool järgi jäänud 80 meetrist oli üpris lihtne, sest sai kasutada saarekest, teise 40 meetri suhtes tuli aga nüüd nõu pidada, sest jah, testimine näitas, et jää peale täna loota ei saa. Alistumine oli välistatud. Pärast väikest mõttepausi vedasime meie vallutatud saarekeselt jää peale kokku kõik mahalangenud puutüved.

Kel janu, sel jalad.

Vaade meie saarekesele.

Töö kiidab tegijat.

Vaade geopunkti.

Harjutasime pisut tasakaalu ja julgust ning olimegi kohal. Telefon näitas kellaajaks 17.11, olime tulnud kodupunktist geopunkti 3 tundi ja 17 minutit :). Reality check: Seisime üksteist toetades keset tiiki hämarduva metsa sees jääl, mis ei kanna, sest hääled Internetis soovitasid seda teha, kuid rõõmu jätkus.

Tõend.

Tõend.

Tagasi kõval pinnasel kaarti vaadates otsustasime minna Tartusse mööda muid teid. See tähendas 1.5 km pikkust jalutuskäiku tiigi ääres, 300 m orienteerumist läbi metsa ja 700 m jalutamist põlluäärsel teel, väikese kraavi ja suure põllu (distants 500 m) ületamist – õnneks lumi oli kõva – ning 1 km pikkust jalutuskäiku mööda tervendava õhuga tallivahelisi väikseid teid enne, kui jõudsime maanteele. Pood oli suletud pool tundi tagasi, suur janu ei olnud tore, lund süüa ei tihanud. Bussipeatuse silt oli kirjutatud liiga keeruliselt, et bussiaegadest midagi aru saada, kuid parimal juhul väljus buss peatusest Tartu suunas tunni aja pärast. Seega hakkasime hääletama. Autosid tuli aga hõredalt.

Kui esimesed paarkümmend autot kaht kapuutsi maskeerunud lumist hääletajat pimedast tee äärest peale ei võtnud, asusime Tartu poole kõmpima. Ikka rõõmsalt mööda teeäärt, tehes hüppeid teekõrvasesse lumme iga kord kui selja tagant tuli auto. Telefoni olin selle aku väsimust silmas pidades välja lülitanud, sest võimalik hädaolukord vajab ju õlekõrt. Nii me siis kõmpisime järjekordsed 3 km kuni ühe elumaja hoovi sõitis Tartu poolt auto. Läksime muidugi juttu tegema, et uurida kui kaugele jääb lähim valgustatud maanteelõik, ning loomulikult õige tundmuse korral pakkuda mehele välja meid Tartusse ära visata. Seitset kilomeetrit ei sõida just kaua, kuid kõnnib peaaegu kaks tundi. Mees arvas, et “mis see meil visata on, me noored inimesed”, mida alguses tõlgendasime kui “mis see teid ära visata on, te ju noored inimesed.” Esialgne mulje lause veidrast teisest poolest ei olnud aga sugugi petlik, sest pettuma me pidime kui mees meile head teed soovis ja meie mehele head aega. Kuid me ei heitnud meelt, sest nüüd me teadsime, et “kahe kilomeetri pärast on tööstushooned, millede juurest ikka peale saab”.

Pärast kaht kilomeetrit nägime, kuidas tööstushoonete juurest lahkusid napilt enne meie sinna jõudmist üks veok ning üks auto, rohkem masinaid hoone kõrval ei seisnud. Veel kaks kilomeetrit ning tee ääres seisid 6 valgustatud posti – juhhei! – ning bensiinijaam, mille pood oli lahti 24 tundi – juhhei korda sada! Olime rõõmsad. Kaubaks läksid wc-külastus, üks tee ja üks kakao, kaks sooja ja rasvast lihapirukat, kaks Häädemeeste soolast mineraalvett, kaks Garage Hard Lemonade 4.6%, ühed pabertaskurätikud. Tarbisime ja olime õnnelikud. Tagasi nihkunud reaalsusesse jõudnuna võttis otse bensiinijaamast meid auto peale mikrobussiga suitsu järel käinud poiss. Arvas, et mis see meil minna oleks olnud (vaid 3 km). Haha, oh, well, you don’t know! Olime tagasihoidlikud ja poetasime, et oli väike matk täna ning oleme järjest 8 km kõndinud. Pooleminutilise vestluse järel pakkus ta juba ise, et sõidab oma kodust mööda ja viskab meid parem Viljandi ringini ehk siis Tartusse. Seda ta ka tegi. Viljandi ringil lülitasin telefoni sisse, taksojuht lubas tulla Lõunakeskuse Statoili ja kiiresti, sest ta on selle juures. Meil minna Statoilini 700 m. Jõudsime kohale enne teda. Retk lõppes taksost väljumisega kell 20.47. Väsinud, aga õnnelikud.

Retke kestus: 6 h 53 min.

Retke pikkus 34.4 km, millest läbisime:

  • jala 16.2 km
  • bussiga 12 km,
  • autoga 2 km,
  • taksoga 4.2 km.

Mida me õppisime? Järgmisel korral riietume pisut paremini, jalanõude- ja pükstesüsteem peab olema läbimõeldum – saabaste seest peab kuivaks jääma! Lisadena tuleb kindlasti kaasa võtta täislaetud aku, pabertaskurätikud, termos teega ja/või vesi. Samuti on mõistlik vaadata enne bussiaegu ja mitte pimeda peale jääda. Kõik muu töötas meil hästi, hoolimata puudulikust kodutööst ning 16.2 km läbimisest jala, olid kriisid praktiliselt olematud.

Märgid

  

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*

Current day month ye@r *